Neetud teemant on toonud halba õnne igale omanikule

Peategelase ja kangelanna armastuslugu filmis „Titanic“ keerleb juveelidega kaunistatud kaelakee ümber: Ookeani Südame. Filmi lõpus upub see pärl koos kangelanna igatsusega kangelase järele merre. Täna on jutt teisest pärlist.

Paljudes legendides on paljudel esemetel needuse omadused. Läbi aegade on räägitud, et mõnes riigis, kus on eriti tugev religioosne õhkkond, on alati palju inimesi, keda haarab surm ja tragöödia, kuna nad puudutavad neetud asju. Kuigi pole tegelikku teoreetilist alust väita, et nad surevad needuse tõttu, on sellesse siiski palju inimesi surnud.

Maailma suurim sinine teemant: Lootusetäht, tuntud ka kui Lootusetäht, on tohutu paljas teemantkaunistus selge meresinise värvusega. Paljud juveelifirmad, asjatundjad ning isegi kuningad ja kuningannad tahavad seda saada, kuid kõigil, kes selle saavad, on eranditeta palju halba õnne, kas surnud või vigastatud.

1660. aastatel leidis Ameerika seikleja Tasmir aardejahi käigus selle tohutu sinise töötlemata teemandi, mis väidetavalt kaalus 112 karaati. Seejärel kinkis Tasmir teemandi kuningas Louis XIV-le ja sai hulga auhindu. Kes oleks aga osanud arvata, et Tasmir lõpuks tapetakse, metsikute koerte kari teda aardejahi käigus pureks teeb ja lõpuks sureb.

Pärast seda, kui kuningas Louis XIV sai sinise teemandi, käskis ta inimestel teemanti lihvida ja lihvida ning seda rõõmsalt kanda, kuid siis tuli Euroopas rõugete puhang, kuid Louis XIV elu.

Hiljem kandsid sinist teemanti Louis XV partnerid, Louis XVI ja tema keisrinna, kuid nende saatus oli saata giljotiini.

1790. aastate lõpus varastati sinine teemant ootamatult ja see ilmus Hollandisse alles ligi 40 aastat hiljem, kui see oli lõigatud alla 45 karaadise kaaluga. Väidetavalt langetas teemantmeister Wilhelm otsuse teemandi tagasisaamise vältimiseks. Isegi kui teemantmeister Wilhelm uuesti jagati, ei pääsenud ta sinise teemandi needusest ning lõpptulemuseks oli see, et Wilhelm ja tema poeg sooritasid üksteise järel enesetapu.

Briti ehteasjatundja Philip nägi seda sinist teemanti 1830. aastatel ja tundis selle vastu sügavat külgetõmmet. Ta ignoreeris legendi, et see sinine teemant toob halba õnne, ja ostis selle seejärel kõhklemata. Ta nimetas selle enda järgi Lootuseks ja muutis selle ka "Lootusetäheks". Sinise teemandi võime halba õnne tuua ei lõppenud aga sellega ning ehtekoguja suri ootamatult kodus.

Philipi vennapoeg Thomas sai Sinise Teemandi järgmiseks pärijaks ja Sinine Teemant ei halastanud teda. Marth kuulutas lõpuks pankroti välja ja ka tema armuke Yossi nõustus temast lahutama. Seejärel müüs Mars Hope Stari, et oma võlad ära maksta.

1940. aastate lõpus kulutas tuntud Ameerika suur juveelifirma Harry Winston tohutu summa raha "Hope'i teemandi" ostmiseks. Pika aja jooksul pole Winstoni perekonda mõjutanud ükski needus, kuid äri õitseb. Lõpuks kinkis Winstoni perekond sinise teemandi Smithsoniani ajaloomuuseumile Washingtonis, USAs.

Just siis, kui kõik arvasid, et halb õnn on möödas, tabas Harry Winston Jewelersi Ameerika ajaloo üks suurimaid ehtevargusi. Halb õnn ei kadunud kuhugi.

Õnneks on see nüüd muuseumis ja ei too kellelegi teisele halba õnne.